Euroopa Liit

Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (Common Security and Defence Policy ehk CSDP) kindlustab liidu ühise operatiivse tegutsemise võime. Euroopa kriisiohje eesmärk on tagada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut. Selleks kasutatakse kõigi liikmesriikide tsiviil- ja sõjalisi vahendeid. Liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika on liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika lahutamatu osa.

 

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujunemine

Lääne-Euroopa Liidu loomise järel on Euroopa Liidu ühist kaitsemõõdet järk-järgult kujundatud mitme aluslepingu, otsuse ja deklaratsiooniga. 1. detsembril 2009. aastal jõustus Lissaboni leping, millega astuti uus samm edasi. Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika põhiprintsiip – iga liikmesriigi julgeolek jääb tema ainuvastutusele – jäi püsima.

Euroopa Liidu kaitseteemaline Euroopa Ülemkogu

2013. aasta detsembris tuli esimest korda pärast Lissaboni lepingu jõustumist kokku kaitseteemaline Euroopa Ülemkogu, kus kaitseküsimusi arutasid riigipead ja valitsusjuhid.

Ülemkogu keskendus kolmele suuremale teemale:

  • ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika nähtavuse tõstmine;
  • sõjaliste võimete arendamine;
  • kaitsetööstus.

Ülemkogu järeldustes lepiti kokku rohkem kui 20 suunises, mida hakatakse järgnevatel aastatel täitma. 2015. aasta juunis toimub uus kaitseteemaline ülemkogu, mis annab tehtule vahehinnangu.

Eesti jaoks kõige olulisemad ülemkogu otsused olid:

  • 2014. aasta jooksul luuakse Euroopa Liidu küberkaitsepoliitika raamistik;
  • kinnitati nn teekaardid neljale suuremale võimearenduse projektile, sealhulgas küberkaitse, mehitamata õhusüsteemid ja satelliitside;
  • 2014. aastal luuakse pikaajalise kaitsekoostöö poliitika raamistik;
  • töötatakse välja meetmed kaitsetööstuse väikese ja keskmise suurusega ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks ning kahese kasutusega teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks.

Euroopa julgeolekustrateegia

2003. aastal võeti vastu Euroopa julgeolekustrateegia, milles kinnitati esmakordselt liikmesriikide ühised eesmärgid võitluses tänapäeva peamiste ohtudega.

Strateegia järgi on põhilised Euroopat ähvardavad ohud:

  • terrorism;
  • massihävitusrelvade levik;
  • piirkondlikud konfliktid;
  • läbikukkunud riigid;
  • organiseeritud kuritegevus.

2008. aasta detsembris täiendati julgeolekustrateegiat aruandega, mis lisas sellesse nimekirja küberjulgeoleku, energiajulgeoleku ja kliimamuutustega seonduvad ohud.

Euroopa Liit keskendub oma sõjaliste võimete arendamisel stabiilsuse tagamisele lähiregioonides ning rahvusvahelise julgeoleku ja korra säilitamisele kaugemal. Julgeolekustrateegiast on saanud oluline alusdokument ühise välis- ja julgeolekupoliitika poliitiliste suundade väljatöötamisel.

2013. aasta lõpus kokku saanud kaitseteemalise Euroopa Ülemkogu üks otsus oli, et Euroopa Liidu kõrge esindaja koostab 2015. aasta jooksul ülevaate liidu julgeolekuülesannetest ja -võimalustest, mida üle maailma toimuvad muudatused endaga kaasa toovad.

 

Lähemalt Euroopa Liidust

Strateegiline partnerlus

Euroopa Liidu strateegiline partner on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO. Euroopa Liidul ja NATO-l on praeguses üleatlandilises julgeolekuruumis teineteist täiendavad ülesanded.

Eesti toetab tugevalt Euroopa Liidu ja NATO koostööd. Eesti seisukoht on, et Euroopa julgeolekupoliitika aluseks on Euroopa Liidu ja NATO toimiv partnerlus ning läbipõimunud koostöö.
Kuigi Euroopa kollektiivse sõjalise kaitse eest vastutab NATO, on Euroopa Liidu käsutuses väga mitmekülgsed võimalused, et panustada üleilmsesse julgeolekusse: peale sõjaliste võimete ka tsiviilvõimed ja majanduslikud, poliitilised ning diplomaatilised hoovad.
Eesti näeb Euroopa Liidu ja NATO koostöö uue valdkonnana küberkaitset.

Euroopa Liidu sõjalised operatsioonid

Euroopa Liit viib ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames läbi nii tsiviilmissioone kui ka sõjalisi operatsioone. Lõpetatud ja käimasolevaid missioone on kokku 30 ning kolmes maailmajaos. Liikmesriikide osalemine Euroopa Liidu operatsioonides on vabatahtlik.

Ühised missioonid jagunevad eesmärgist lähtuvalt: 
  • desarmeerimisoperatsioonideks;
  • humanitaarabi- ja päästeoperatsioonideks;
  • sõjaliseks nõustamiseks ja abistamiseks;
  • konfliktide ennetamiseks ja rahutagamisoperatsioonideks;
  • relvajõudude tegevuseks kriiside ohjamisel, sealhulgas rahu taastamiseks ja olukorra konfliktijärgseks stabiliseerimiseks.
1999. aastal Helsingis kokku lepitud Euroopa Liidu sõjalise peaeesmärgi kohaselt saavutas liit 2003. aastal suutlikkuse iseseisvalt operatsioone ette võtta. Teatud juhtudel nähti aga vajadust kasutada ka NATO vahendeid. 2002. ja 2003. aastal Euroopa Liidu ja NATO vahel sõlmitud kokkulepped, nn Berliin pluss pakett, panid aluse Euroopa Liidu esimesele NATO vahendeid kasutavale sõjalisele operatsioonile (Makedoonias operatsioon Concordia/FYROM).

Eesti osaleb praegu kahes EL-i sõjalises operatsioonis:

  • EUTM Mali, alates 2013. aasta kevadest;
  • EUFOR RCA, alates 2014. aasta kevadest.

Eesti on osalenud EL-i sõjalistes operatsioonides:

  • Concordia/FYROM, osales 2003. aastal;
  • EUFOR Althea, osales aastail 2004–2011;
  • EUNAVFOR Somalia/operatsioon Atalanta, osales aastail 2010–2013.

Eroopa Liidu lahingugrupid

Euroopa Liidu 2010. aasta sõjalise peaeesmärgi üks prioriteet oli välja arendada Euroopa Liidu kiirreageerimisvõime, sealhulgas luua lahingugrupid (EU Battle Groups).

Euroopa Liidu lahingugruppide kontseptsioon kinnitati 2004. aasta suvel ja see näeb ette, et Euroopa Liit on alates 2005. aastast valmis üheks ning 2007. aastast kaheks samaaegseks operatsiooniks.

Lahingugrupid on umbes 1500-mehelised kiirreageerimisüksused, mis peavad suutma reageerida 15 päeva jooksul ning olema valmis kuni 120-päevaseks operatsiooniks. Lahingugrupid tegutsevad eelkõige ÜRO palvel ning on võimelised täitma kriisiohjeülesandeid kogu maailmas. Enamik lahingugruppe on mitmerahvuselised, lisaks liikmesriikidele osalevad neis ka kolmandad riigid, Türgi, Norra, Horvaatia ja Makedoonia.

Põhjala lahingugrupp

Põhjala lahingugrupi juhtriik on Rootsi. Eesti on Põhjala lahingugrupis osalenud selle algusajast alates. Teised osalejad on Soome, Norra, Iiri, Läti ja Leedu.

Põhjala lahingugrupp (Nordic Battle Group ehk NBG) oli esimest korda alalises valmisolekus 2008. aasta esimesel poolel, teist korda 2011. aasta alguspoolel ning ettevalmistused käivad 2015. aasta esimese poolaasta valmisolekuks.
Eesti panus 2015. aasta Põhjala lahingugruppi on 50 kaitseväelast (sealhulgas staabiohvitserid, rahvuslik logistiline toetuselement, luuremeeskond, liikumise ja vedude kontrolli meeskond, sõjaväepolitsei).

Ühise julgeoleku ja kaitsepoliitika struktuurid

2000. aastal alustasid Euroopa Liidu juures tegevust liidu poliitilised ja sõjalised struktuurid: poliitika- ja julgeolekukomitee, sõjaline komitee ja sõjaline staap. Lissaboni lepinguga loodi EL-i välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht ning teda toetav Euroopa välisteenistus, mis tagab EL-i välispoliitika senisest tõhusama ja järjepideva toimimise.

  • Poliitika- ja julgeolekukomiteesse (PSC) kuuluvad suursaadikud ning sellel on keskne roll nii Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika kui ka julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel. Komitee teeb ettevalmistusi nõukogu kohtumisteks, jälgib rahvusvahelist olukorda ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas ning aitab kaasa poliitika kujundamisele. Samuti jälgib komitee kokkulepitud poliitika elluviimist, teeb kriisohjeoperatsioonide poliitilist kontrolli ning korraldab strateegilist juhtimist.

  • Sõjaline komitee (EUMC), mis on nõukogu kõrgeim sõjaline organ, annab poliitika- ja julgeolekukomiteele sõjalist nõu.

  • Sõjaline staap (EUMS) hindab sõjalise komitee juhtimisel julgeolekuolukorda, annab varajasi hoiatusi ning viib läbi Euroopa Liidu operatsioonide strateegilist planeerimist. Staap koosneb nii sõjalistest kui ka tsiviilekspertidest.

  • Kriisiohje tsiviilaspektide komitee (CIVCOM) annab poliitika- ja julgeolekukomiteele nõu kriisiohje poliitiliste aspektide kohta.

  • Poliitilis-sõjalise töögrupi (PMG) ülesanne on poliitika- ja julgeolekukomitee juhtimisel hinnata kõikide ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta käivate ettepanekute poliitilis-sõjalisi aspekte. Eesti on Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (CSDP) väljakujundamisel kaasa rääkinud alates 2000. aasta teisest poolest ning kõigis nimetatud struktuurides on ka Eesti esindajad. Lisaks on Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika elluviimiseks loodud veel mitu struktuuri.

  • Kriisiohje ja planeerimise direktoraadi (CMPD) ülesanne on nii tsiviil- kui ka sõjaliste missioonide ja operatsioonide kooskõlastatud strateegiline planeerimine. Samuti jälgib direktoraat käimasolevaid missioone ja operatsioone.

  • Tsiviiloperatsioonide planeerimise ja elluviimise teenistus (CPCC) tegeleb tsiviiloperatsioonide strateegilise planeerimise ja elluviimisega.

  • Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika teostamist toetavad veel Euroopa Kaitseagentuur (EDA), Euroopa Liidu Julgeoleku-uuringute Instituut (EUISS), Euroopa Liidu Satelliidikeskus (EUSC) ning Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledž (ESDC). Alates 2007. aastast on vajadusel käivitatav Euroopa Liidu operatsioonide keskus.

EL julgeoleku- ja kaitsepoliitika struktuurid

Euroopa Kaitseagentuur

2004. aastal loodi Euroopa Kaitseagentuur, mille eesmärk on aidata liikmesriike sõjaliste võimete arendamisel, kasutades selleks agentuuri enda, Euroopa kaitsetööstuse ja liikmesriikide oskusteavet ning vahendeid. Kaitseagentuur tegeleb ka:

  • kaitsetehnoloogia arendamise küsimustega;
  • relvastuspoliitika kujundamisega;
  • teadus- ja arendustöö osakaalu suurendamisega Euroopa kaitsevaldkonnas;
  • liikmesriikide hankekoostöö tihendamisega;
  • Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõime suurendamisega.

Vajadus antud valdkondadega tegeleda tuleneb 2005. aasta sügisel Hampton Court'is Euroopa Ülemkogul vastu võetud kõrgetasemelistest poliitilistest suunistest. Need kohustavad Euroopa Liidu liikmesriike kulutama kaitseotstarbeks mõeldud vahendeid rohkem ühiselt ning läbimõeldult. Suunistes rõhutatakse ka vajadust Euroopa kaitsetööstuse tugevama koondumise ja konkurentsivõime parandamise järele.

Eesti on Euroopa Kaitseagentuuri töös aktiivselt osalenud alates selle loomisest. Nii näiteks osales Eesti ühes Euroopa Kaitseagentuuri väekaitsealases ühises investeerimisprogrammis, mille järgi rahastasid liikmesriigid 50 miljoni euro eest teadus- ja arendusprojekte. Selle programmi eesmärk oli sõdurite kaitse parandamine lahinguväljal (isevalmistatud lõhkekehade, kemo- ja biorelvade vastu jne).

Samuti on Eesti osalenud niisuguste võimealgatuste ettevalmistamisel nagu võrgupõhised võimed, tarkvarapõhine raadio ja isevalmistatud lõhkekehade vastane võitlus. Eesti on aktiivne ka küberkaitsetegevustes. 2012. aastal oli Eesti Euroopa Kaitseagentuuri kübertöögrupi eesistuja ning on aktiivselt kaasa aidanud mitme rahvusvahelise küberkaitse projekti loomisele, kus ta hetkel ka ise osaleb. 

Euroopa Kaitseagentuuri koduleht

 

Viimati uuendatud: 28. Juuli 2014