Sa oled siin

Kaitseministeeriumi ajalugu

Toomas Hiio, Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi direktori asetäitja teadusalal

Eesti kaitseministeeriumi põnev ja kirju ajalugu ulatub Eesti Vabariigi algusesse, 1918. aasta 24. veebruarini.

Millal on Eesti kaitseministeeriumi aastapäev? Ühtpidi ei ole niisugusel küsimuseasetusel üldse mingit mõtet – kaitseministeerium on päevapealt sama vana kui Eesti Vabariik, sest 1918. aasta 24. veebruaril Eestimaa Päästekomitee otsusega moodustatud Ajutises Valitsuses oli sõjaministri ametikoht ning sellesse ametisse nimetati polkovnik Andres Larka.

Tegelikult aga ministeeriumi sel päeval ei moodustatud, sest järgmisel päeval okupeeris Tallinna keiserlik Saksa armee, mis Eesti iseseisvust ei tunnustanud. Nii võib kaitseministeeriumi kui asutuse aastapäeva tähistamise viia 1918. aasta sügisesse, kui Eesti Ajutine Valitsus pärast Saksa vägede lahkumist asus teostama tegelikku riigivõimu Eesti territooriumil.

11. novembril 1918 teatas Ajutine Valitsus, et ta on oma takistatud tegevust uuesti alanud. Järgmisel päeval määras Maanõukogu Vanematekogu ajutiselt, kuni Maanõukogu kokkukutsumiseni, Ajutise Valitsuse koosseisu. Selles koosseisus oli sõjaministriks nüüd juba kindralmajor Andres Larka, kes esimese Riigi Teatajas avaldatud aktina allkirjastas 16. novembril 1918 Ajutise Valitsuse otsuse Eesti Rahvaväe kokkukutsumise kohta. Peaministrina kirjutas sellele otsusele alla peaministri asetäitja Jaan Poska.

24. novembril 1918 tegi Konstantin Päts Maanõukogu koosolekul teatavaks Ajutise Valitsuse uue koosseisu, milles pea- ja sõjaministri ametis oli ta ise. Kindralstaabi kindralmajor Andres Larka nimetati alates 26. novembrist 1918 peastaabi ülemaks. Kuid veel 29. novembril 1918 andis ta peastaabi ülemana välja käskkirja sõjaministri eest.

Üks esimesi sõjaministeeriumi kõrgemaid ametnikke oli ministri abi Tõnis Jürine. Aastatel 1918–1940 ei olnud ministri abi ei ministri referent ega nõunik, nagu ametinimetusest võiks oletada, vaid ministri asetäitja, kellel oli õigus ministri nimel alla kirjutada. Tõnis Jürine oli ministri abi 1918. aasta novembrist 1919. aasta juunini. Seejärel jätkas ta advokaadina, olles üks Eesti Vannutatud Advokaatide Nõukogu asutajatest. Riigivalitsemisekogemus oli temal olemas juba Vene II Riigiduumast, kuhu ta valiti 1907. aastal.

Suure võimuga ülemjuhataja

Sõjaolukorras oli suur võimutäius hoopis sõjavägede ülemjuhatajal. 1918. aasta 17. detsembri Ajutise Valitsuse korraldusel anti „korra ja julgeoleku kaitseks Tallinna linnas, Harju, Lääne ja Järva maakondades ja linnades ülemjuhataja õigused kindral Põdderi kätte, kelle võimuses seisab korra ja julgeoleku alalhoidmiseks kõiksugu abinõusid oma äranägemise järgi tarvitada”. Sõjavägede ülemjuhataja instituut erines sõjaväe juhataja ametist selle poolest, et ülemjuhatajal oli ka funktsioone, mis rahuajal kuulusid tsiviilvõimu pädevusse, eriti just sisekaitse valdkonnas. Kindral Põdderi üks esimesi käskkirju kõlas: „Palun kõiki, kes oma elu kalliks peavad, rahu ja korra hoidmise hõlbustamiseks mitte ilmaasjata avalikkudel paikadel salkades liikuda.” Vähem kui nädala pärast, 23. detsembril 1918, nimetati „kõigi sõjaväe jõudude ülemjuhatajaks” aga Johan Laidoner.

Sõjaolukorras olid sõjavägede ülemjuhataja võimupiirid avarad. Näiteks olid Eestis ohvitseride auastme ülendamine ja ametissenimetamised kuni autoritaarse valitsemiskorra sisseseadmiseni 1934. aastal Vabariigi Valitsuse pädevuses. 25. veebruaril 1919 andis Ajutine Valitsus aga sõjavägede ülemjuhataja pädevusse ohvitseride, arstide ja ametnike ametikohtadele nimetamise ja ametist tagandamise, sõjaaegsete ajutiste koosseisude kinnitamise ning palga määramise Ajutise Valitsuse poolt kinnitatud tabelite alusel, aga ka auastme ülendamise ja alandamise kuni polkovniku auastmeni. Ainsana jäi valitsuse võimupiirkonda kindralite auastme ülendamine ja alandamine.

1919. aasta mais toimunud valitsusevahetuse tulemusena sai pea- ja sõjaministriks Otto Strandman. Sama aasta novembris sai peaministriks Jaan Tõnisson, tema valitsuse sõjaminister oli August Hanko.

1919. aasta sügisel kinnitatud sõjaministeeriumi palganormid annavad ülevaate ministeeriumi koosseisust sel ajal. Sõjaministri ja sõjaministri abi kõrval oli ministeeriumi koosseisus kolmas tähtsam ametiisik sõjaministeeriumi esindaja Soomes, kelle palk oli suurem kui ministril – vastavalt 3000 ja 2500 marka. Seda palka maksti Soome rahas, kuid lisaklausliga, et päevaraha ja esinduskulusid ei saa. Ministeeriumi koosseisus olid veel sõjaringkonnakohtu eesistuja, alalised liikmed ja prokurör ning sõjaväe kohtu-uurija, ministeeriumi asjadevalitseja, kodifikatsooniosakonna ja mobilisatsiooniosakonna ülemad ja mõlema abid, kusjuures esimese abi pidi olema õigusteadlane. Koosseisu kuulusid veel juriskonsuldid, ministeeriumi vanemadjutant ja sideohvitserid, kantseleiülem ja kantselei sekretär, ministeeriumi majandusülem, kes oli ühtlasi ka raamatupidaja, kodifikatsiooniosakonna toimetajad jt.

Kaks aastat pärast Eesti Vabariigi loomist – sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner koos sõjaministeeriumi ja sõjavägede staabi töötajatega 1920. aasta veebruaris.

Tol ajal oli suur roll kirjutajatel – koosseisu nimekirjas olid veltveebel-kirjutajad, vanemkirjutajad, nooremkirjutajad ja naiskirjutajad. Naiste eraldi väljatoomise põhjuseks ei ole sooline diskrimineerimine – naiskirjutajate palgad ulatusid 350–600 margani, samal ajal kui veltveebel-kirjutaja palk oli 450, vanemkirjutaja palk 400 ja nooremkirjutaja palk 300 marka. Asi oli hoopis selles, et kui meeskirjutajad olid ka sõjaväelased koos sellest tulenevate soodustuste ja varustusega, siis naised olid eraisikud. Peale selle oli veel hulk madalamaid ametnikke autojuhtidest uksehoidjateni. Ministeeriumile allusid sõjaringkonnakohtu süsteemi kõrval ka maakondlikud rahvaväelaste registreerimisbürood oma ametnikega. Välissuhtlemisel oli suur roll ka Vabadussõja ajal – koosseisus olid suhteliselt kõrgepalgalised (900 marka kuus) soome, rootsi, inglise ja prantsuse keele tõlgid. Saksa ja vene keel kuulusid toona veel kolme kohaliku keele hulka.

Ministeerium sõdade vahel

Sõjaministeerium-kaitseministeerium asus rakendama kogu oma pädevust pärast Vabadussõja lõppu. 1920. aasta 21. märtsil otsustas Vabariigi Valitsus, et sõjavägede ülemjuhatus kui iseseisev instituut lõpetab tegevuse 26. ja 27. märtsi vahel kell 12 öösel. Samast silmapilgust läksid sõjavägede ülemjuhataja volitused ja kohustused üle sõjaministrile. Aastatel 1920–1934 olid sõjaministriteks (aastast 1929 kaitseminister) kindral Aleksander Tõnisson, Ants Piip (pea- ja sõjaminister), kindral Jaan Soots, Ado Anderkop, Oskar Amberg, kindral Ants Kurvits, kindral Nikolai Reek, Mihkel Juhkam, Oskar Köster, August Kerem ja kindral Paul Lill.

Kuni autoritaarse valitsemiskorra kehtestamiseni Konstantin Pätsi poolt oli Eesti Vabariik väga demokraatlik riik. See puudutas ka sõjaministeeriumi ja kaitseväe vahekorda. Tsiviilkontroll oli tagatud, ehkki ministrite seas oli mitu kindralit.

Kaitseministrile allusid ministri abi, kaitsevägede staap, varustusvalitsus, sõjaväe tervishoiuvalitsus, sõjaringkonnakohus, sõjaprokuratuur ja juriskonsultuur, väeliikide inspektorid, diviisiülemad, merejõudude juhataja, õhukaitse ülem ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem. Seega oli kaitseminister ka tegelik kaitsevägede juht; kõrgeimaks kaitsevägede juhiks oli vastavalt põhiseadusele Vabariigi Valitsus.

1934. aasta märtsis võttis Konstantin Päts võimu enda kätte ja kutsus sõjavägede ülemjuhatajaks Johan Laidoneri. Ülemjuhataja instituudi taastamisega vähenes ka kaitseministeeriumi (alates 1937/38. aastast jälle sõjaministeerium) roll. Paul Lill oli minister kuni 1939. aastani, niinimetatud baasideajastu sõjaminister aastatel 1939–1940 oli kindralleitnant Nikolai Reek.

Kaitseministeeriumi alguse üle mõtiskleti juba enne Teist maailmasõda. 1934. aastal Riigikantselei väljaandel ilmunud koguteos „Valitsusasutuste tegevus 1918–1934” sõnastab asja üsna ebamääraselt: „Rahvusväeosade, seega riikliku korralduse mõiste järgi Kaitseministeeriumi ja kaitseväe moodustamine algas 1917. aasta kevadel. Sama aasta sügisel järgnenud enamliku revolutsiooni tõttu raskenes märksa rahvusväeosade organiseerimine ning täielikult tuli see lõpetada Saksa okupatsiooni tõttu 1918. a aprillis. Uuesti avanes võimalus kaitsejõudude moodustamiseks 1918. a novembris. [...] Kaitseministeeriumi, s.o kaitseväe üldise juhtimise ja valitsemise keskorgani, vägede kohapealsete juhatuste ning väekoondiste ja väeüksuste korraldus kujunes Vabadussõja kestel vastavalt sõjaaja vajadustele ja nõuetele.” Niisiis on ministeeriumi aastapäev vaid kokkuleppimise küsimus.

 

Viimati uuendatud: 1. August 2014