Riigikaitse ülesehitus

Vabariigi Presidendi ülesanded

• Vabariigi President teeb Riigikogule ettepaneku sõjaseisukorra, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks.
• Vabariigi President on Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi riigikaitse kõrgeim juht.
• Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral on Vabariigi Presidendil õigus kuulutada välja sõjaseisukord ja mobilisatsioon, ootamata ära Riigikogu otsust.
• Vabariigi Presidendi juures on nõuandev organ Riigikaitse Nõukogu, mis arutab riigikaitse seisukohalt olulisi küsimusi.

Riigikogu ülesanded

• Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning kiidab heaks sõjalise valmisoleku astme muutmise.
• Riigikogu kiidab Vabariigi Valitsuse ettepanekul heaks julgeolekupoliitika alused, mis on Eesti julgeoleku ja seega ka riigikaitse eesmärkide, põhimõtete ja tegevussuundade planeerimise alusdokument.
• Riigikogu kiidab heaks riigieelarve, sealhulgas Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarve. Riigikogu otsustab Kaitseväe osalemise rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel.
• Riigikogu riigikaitsekomisjon menetleb riigi julgeolekut ja riigikaitset puudutavaid eelnõusid ning Riigikogu täiskogu võtab need vastu. Riigikaitsekomisjonil on õigus anda arvamusi teiste riigikaitse põhikavade ja Kaitseväe juhataja kandidatuuri kohta.

Vabariigi Valitsuse ülesanded

• Vabariigi Valitsus koordineerib ja suunab riigikaitselist tegevust, sealhulgas planeerib riigikaitse laia käsitluse elluviimist.
• Vabariigi Valitsus kinnitab kaitseministri ettepanekul riigikaitse strateegia ja riigikaitse arengukava, mis on julgeolekupoliitika aluste järel teised olulisemad riigikaitse põhikavad.
• Vabariigi Valitsus nimetab ametisse ja vabastab ametist Kaitseväe juhataja.
• Riiki ähvardava ohu korral otsustab Vabariigi Valitsus kaitseministri ettepanekul sõjalise valmisoleku astme muutmise, kuid selle peab heaks kiitma ka Riigikogu.
• Vabariigi Valitsuse juures tegutseb ministrist koosnev Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon, mis analüüsib ja hindab julgeolekuolukorda, koordineerib riigikaitse planeerimist, arendamist ja korraldamist ning täidab muid õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.

Kaitseministeeriumi ülesanded

• Kaitseministeerium vastutab sõjalise riigikaitse korraldamise eest ja tsiviilsektori toetuse eest sõjalisele kaitsele.
• Kaitseministeerium valmistab ette riigi julgeolekut ja riigikaitset puudutavaid eelnõusid.
• Kaitseminister teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku Kaitseväe juhataja ametisse nimetamiseks ja ametist vabastamiseks.

Teiste ministeeriumide ülesanded

• Teiste ministeeriumide roll riigikaitses on suurenenud seoses riigikaitse laia käsitluse rakendamisega. Laiapindse riigikaitse strateegia järgi on sõjalise kaitse kõrval riigikaitse olulised valdkonnad: rahvusvaheline tegevus, mille eest vastutab Välisministeerium;
  • sisejulgeoleku tagamine, mille eest vastutab Siseministeerium;
  • elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamine, mille eest vastutavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium, Rahandusministeerium ja teised ministeeriumid;
  • psühholoogiline kaitse, mille eest vastutab Riigikantselei.

Kaitseväe ja Kaitseliidu ülesanded

• Kaitsevägi on valitsusasutus, mille esmane ülesanne on riigi sõjaline kaitse ja osalemine kollektiivses enesekaitses. Kaitseväge juhib nii rahu- kui ka sõjaajal Kaitseväe juhataja.
• Kaitseliit on vabatahtlikkusel põhinev avalik-õiguslik juriidiline isik, mille üks peamisi ülesandeid on riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamine. Kaitseliitu juhib Kaitseliidu ülem.

Kaitseressursside Ameti ja Välisluureameti ülesanded

• Kaitseressursside Amet on valitsusasutus, mis peab kaitseväekohustuslaste ja mobilisatsiooniks vajalike materiaalsete ressursside arvestust.
• Välisluureamet kogub ja töötleb riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamiseks vajalikku teavet.

Laiapindne riigikaitse

Eesti riigikaitse tugineb laiapindse riigikaitse käsitlusele. See tähendab, et riigi kaitsmine ei hõlma üksnes sõjalist riigikaitset, vaid et riigi kaitseks peavad valmis olema kõik riigiasutused ja kogu ühiskond.

Eesti riigikaitse peamine ülesanne on hoida ära võimalik Eesti-vastane rünnak ning tagada, et vajadusel suudaks Eesti end edukalt kaitsta.

Eesti riigikaitse eesmärk pole mitte ainult võimalikku konflikti võita, vaid seda ka heidutuse teel ära hoida – see on kõige tõhusam ja odavam viis riigi kaitseks. Laiapindne riigikaitse suurendab kogu Eesti ühiskonna vastupidavust ja valmidust mis tahes kriisideks. Seega on laiapindsel riigikaitsel ka heidutav efekt, kuna see annab võimalikule agressorile sõnumi, et Eesti puhul on tegemist vastupidava riigi ja ühiskonnaga.

Laiapindse riigikaitse käsitluse kohaselt jaguneb riigikaitse kuueks peamiseks omavahel seotud tegevussuunaks, millel on konkreetsed vastutajad. Seejuures lähtutakse põhimõttest, et asutused, kes vastutavad ühe või teise valdkonna eest sõjaajal, peavad seda tegema ka rahuajal.  

Riigikaitset kirjeldatakse kui laiapõhjaliste tegevuste kogumikku järgmiste tegevussuundadega:

• riigi ja ühiskonna toimepidevus

  Tegevussuund hõlmab riigi ja ühiskonna toimimist elutähtsate teenuste või muude riigikaitse tähenduses oluliste teenuste toimepidevuse tagamise kaudu mistahes olukorras. Arvestatakse ka kriisisituatsioonis avaliku võimu poolt oma põhiliste ülesannete täitmist, riigivalitsemise riskikindlust ja kerksust ning riigi strateegilise tasandi juhtimisvõimet. Erinevate teenuste toimimine kriisi olukorras on vajalik nii elanikkonnale tervikuna kui ka erinevatele ametkondadele või muudele juriidilistele isikutele. Lisaks tuleb ühiskonna sidususe saavutamiseks suurendada elanikkonna enda teadlikkust ja valmisolekut kriisisituatsioonideks. Elutähtsate teenuste või muude oluliste teenuste vastu suunatud ründed nõrgestavad ühiskonna vastupanuvõimet. Toimepidevuse kindlustamisega tagatakse ühiskonna toimimine ohuolukorras ning samuti paremad eeldused toimuva kriisi lahendamiseks või vastase rünnaku tõrjumiseks.

• rahvusvaheline tegevus

  Tegevussuund hõlmab rahvusvahelisel tasandil pingete ennetamist, vähendamist ja sobivate tingimuste loomist nii usutavaks heidutuseks kui ka kollektiivkaitse ja kriisiohje rakendumiseks. Rahvusvahelise tegevusega tagatakse Eestile rahvusvahelises keskkonnas need soodsad tingimused, mis on vajalikud ja aitavad meil tulemuslikult rakendada NATO kollektiivkaitset või rahvusvahelist kriisiohjet. Samuti soovitakse rahvusvahelise tegevusega tagada, et kriisi või relvakonflikti korral valitseks NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahel solidaarsus ning ühtne olukorrataju toimuvast.

• strateegiline kommunikatsioon

  Tegevussuund hõlmab riigi strateegilise kommunikatsiooni arendamist ja psühholoogilist kaitset. Strateegilise kommunikatsiooni eesmärk käesoleva dokumendi tähenduses on Eesti julgeolekupoliitikale toetuse tagamine, avalikkuse julgeolekuolukorrast teadlikkuse hoidmine ja paanika vältimine, vaenuliku mõjutustegevuse neutraliseerimine ning valeinfo paljastamine ja selle leviku takistamine. Strateegiline kommunikatsioon hõlmab riigi tegevuste planeerimist ja koondamist üheks kommunikatiivseks tervikuks ja selle edastamist ühiskonnale.

• sisejulgeolek

  Tegevussuund hõlmab sisejulgeoleku tagamist ja asutuste valmisolekut kriisi või rünnaku ajal ning samuti Eesti iseseisvuse, suveräänsuse ja põhiseadusliku korra kaitset. Sisejulgeoleku tagamisega kindlustatakse Eesti põhiseadusliku korra vastu suunatud igasuguse varjatud või hübriidse tegevuse tõkestamine ja samuti avaliku korra kaitsmine. Eestivastase rünnaku korral tagatakse asutuste põhiülesannete täitmine, elanikele vajaliku abi kättesaadavus või kaasnevate kriiside lahendamine.

• tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele

  Tegevussuund hõlmab sõjalise kaitse tõhusat käivitumist ja selle efektiivselt toimima jäämist. Tsiviilsektori toetus hõlmab mobilisatsiooni, riigivara kasutuselevõtmist, liitlaste vastuvõtmist ja neile vajaliku taristu olemasolu, sundkoormiste rakendamist ning oluliste varade ja teenuste omanikega sõlmitavaid lepingulisi suhteid. Tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele ei tohi märgatavalt vähendada ülejäänud ühiskonna toimepidevust.

• sõjaline kaitse

  Tegevussuund hõlmab iseseisva kaitsevõime arendamist ja tagamist ning NATO kollektiivkaitse rakendumist. Eesti sõjalise kaitse aluseks on iseseisev kaitsevõime ning NATO kollektiivkaitse. Sõjalise kaitsega tagatakse piisavad võimed riigi suveräänsuse tagamiseks ning sõjalise rünnaku ennetamiseks, tõkestamiseks ja tõrjumiseks.