Iseseisva kaitsevõime taasloomine ja teekond NATO-sse
Eesti sõjalise riigikaitse ülesehitamist alustati taasiseseisvumise järgselt nullpunktist. Väljakutseteks oli nii inimeste haridus kui ettevalmistuse lüngad; sõjalise varustuse, tehnika ja väljaõppe puudumine; täielikult amortiseerunud taristu; ning nõrk riigi rahakott, kus 1992. aasta oli sõjaliseks kaitseks ette nähtud 44 miljonit krooni. Keerulisest ja ettearvamatust julgeolekukeskkonnast rääkimata, kus naabriks ebastabiilne Vene Föderatsioon, kelle relvajõud lahkusid Eestist alles 31. august 1994.
Eesti riigijuhtidel, kaitseväelastel, kaitseliitlastel ja ametnikel oli aga ajalooline mälu, tugev missioonitunne, julgus ning ambitsioonikas visioon taastada sõjalise kaitse institutsioonid ja Kaitseväe ning Kaitseliidu üksused, mis oleksid läänelikud ja pikemas perspektiivis NATO liikmesuse väärilised.
Külma sõja võitnud NATO ohutajus oli samaaegselt toimunud täielik kannapööre. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järgset Venemaad nähti ennekõike partnerina, kellega koostöös kindlustada julgeolek ja stabiilsus Euroopas. Kaotatud olid kaitseplaanid, läbi oli viidud ajalooliselt suur relvastuse vähendamine ning kaitsekulutused olid kokku kuivanud. Eneseotsingute käigus tegeleti peaasjalikult kriisireguleerimise operatsioonide ning terrorismivastase võitlusega. Alliansi fookus polnud kollektiivkaitsel, vaid vajadusel olla võimalike väheste vägedega võimeline paindlikult ja kiirelt reageerima väljaspool Euroopat. Suurt rõhku pöörati relvastuskontrolli ja usaldusmeetme väljatöötamisele ja rakendamisele.
Liitumine NATO „Partnerlus rahu nimel“ programmiga andis strateegilise tõuke ja eesmärgi Eesti kiirendatud teekonnaks NATO-ga liitumiseks. Selleks hetkeks olime Iisraelist hankinud esimesed moodsad relvasüsteemid; taasloonud erinevad väe- ja relvaliigid ning alustatud oli väljaõppe ja taktikaliste õppustega. Siiski toimus kaitsejõudude varustamine mitte selge plaani, vaid juhuslikkuse alusel, lähtuvalt sellest, mida ennekõike kahepoolsete kokkulepete raames üldse võimalik saada oli. Väljaõpe oli samuti puudulik, kus püüti võtta sobiv Nõukogude kogemusest, ent süsteemset ja läbimõeldud väljaõppesüsteemi alles hakati ehitama. Sellesse ajajärku jäi ka erinevate välisnõunike intensiivne tegevus, nn lääne kogemuste edasi andjad, samuti pakuti kiirendatud väljaõpet Eesti kaitseväelastele mitmete riikide sõjakoolides. Mitmerahvuselised õppused aitasid selgeks saada rahvusvahelise sõjalise koostöö toimimist ning staabitööd.
Strateegilise ankruna lepiti kokku riigikaitsemudelis, mis tugineb ajateenistusel ja reservarmeel põhineval iseseisval kaitsevõimel ning liitlaste kollektiivkaitsel. Professionaalse sõjalise väljaõppe saamiseks loodi Eesti Kaitseväeakadeemia ning koostöös Läti ja Leeduga Tartus paiknev Balti kaitsekolledž. Eesti rahvusvahelise nähtavuse ning kaardile kinnistamise eesmärgil alustati operatsioonilist panustamist nii ÜRO kui NATO juhitud rahvusvahelistele sõjalistele operatsioonidele.
Strateegiline triumf ja vaikus enne tormi
Eesti enda järjest süsteemsem kodutöö riigikaitse arendamisel, oluliste liitlaste ja sõprade toetus ning julgeolekukeskkonna unikaalse võimaluse akna ära kasutamine aitasid Eestil saavutada pikalt unistatud NATO liitlase staatuse 2004. aastal. Valitses konsensuslik üksmeel, et ainuüksi liikmesus maailma kõige võimsamas poliitilises ja sõjalises alliansis tagab Eesti pikaajalise julgeoleku.
Liitlaste poolt nähti NATO nn „suure paugu“ laienemist järjekordse kinnitusena, et Euroopa julgeolekusse on saabunud uus, rahu ajajärk. NATO värske liitlasena tegi Eesti jõupingutusi, et tagada enda võimekus NATO vägede vastuvõtmiseks (mh arendati välja Ämari lennubaas); alustati panustamist NATO staapidesse ning kiirreageerimisüksustesse (NRF – NATO Response Force); ning suurendati sõjalist panustamist rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel Iraagis ja Afganistanis. Sõjaliselt ja poliitiliselt olulise sammuna laiendati 2004. aasta märtsis mh NATO õhuturbemissioon Balti riikidesse (2004–2014 ainult Leedust). Õhuturbe toimimine Balti riikidest ei olnud siiski iseenesest mõistetav, vaid toimus pidev arutelu selle vajalikkuse ja mõistlikkuse osas, ka eskalatsiooni aspektist. Lisaks säilitas Eesti, erinevalt paljudest teistest uutest liitlastest, üldisel ajateenistuskohustusel põhineva reservarmee mudeli.
Eesti sõjalise riigikaitse uus ajajärk ja naasmine NATO kollektiivkaitse juurteni
Krimmi annekteerimine ja Ida-Ukraina okupeerimine 2014. aastal oli strateegiline šokk väga suurele osale NATO-st. Venemaa agressioonisõja käivitumine Ukraina vastu andis lõpliku kinnituse Eesti sõjalise riigikaitse ümbermõtestamiseks viisil, et kasu on vaid neist sõjalistest üksustest, mis on täielikult mehitatud, väljaõpetatud, varustatud, relvastatud ja millele on tagatud varud.
Võimeplaneerimine muutus oluliselt ressursiteadlikumaks, arutelud teemal, mida kõike oleks vaja, asendusid otsustega, kuidas olemasolevast rahalisest ja inimressursist tagada parim kaitseväe koosseis ning võimed. Senised riik-riigile hanketehingud hakkasid tasapisi turult ostetavate süsteemidega asenduma, jõudsalt arenes taristu, laiendati väljaõppevõimalusi ning Kaitseväe väljaõppesüsteem oli jõudnud heale tasemele.
Sõjaaja koosseisu suurendati 21 000-ni ning 2015. aastal korraldati esimene korralik mobilisatsiooniõppus SIIL kontrollimaks, et Eesti reservarmee mudel tõepoolest töötab. Sellega tekkis kindlus, et Eesti kaitsevägi on võimeline vajadusel Eesti territooriumil sõdima, olemas on nii varustust, oskusi kui kaitsetahet.
NATO ja liitlaste tähelepanu keskmesse hakkas naasma uuesti kollektiivkaitse. 2014. aasta kevadel käivitati alaline õhuturbe missioon ka Ämari lennubaasist ning Eestisse saabusid esmakordselt liitlaste maaväe alalised sõjalised üksused Ameerika Ühendriikide relvajõudude näol. 2014. aasta septembris toimunud Walesi tippkohtumisel kinnitati NATO valmiduse tegevuskava (RAP – Readiness Action Plan), mille konkreetsed sammud vägede valmiduse, planeerimise ja õppuste osas tugevdasid NATO heidutushoiakut ning eelkõige idatiiva liitlaste kaitset. Eesti jaoks olulisena võeti 2015. aastal vastu otsus arendada välja taas esmased kaitseplaanid (GRP – Graduated Response Plans), sh Balti riikide kaitseks.
Uuesti võeti tähelepanu alla ka kaitsekulutused, kui Walesi lubadusega seati eesmärgiks 2% SKP-st, mille riigid pidid saavutama kümne aasta jooksul. Eesti saavutas 2% taseme esmakordselt 2015. aastal.
2015. aastal loodi Eestisse esmakordselt alaline NATO staap – NATO staabielement (NFIU – NATO Force Integration Unit), mille eesmärgiks oli toetada tugevdusvägede saabumist ja integreerimist Eesti Kaitseväe üksustega.
2017. aastal alustas Eestis tegevust Varssavi tippkohtumisel otsustatud NATO mitmerahvuseline eFP lahingugrupp. Alates liitumisest on Eesti soovinud, et NATO võimalik kaitsetegevus oleks lahti planeeritud nõnda, et liitlased ja nende üksused teaksid, mis on nende ülesanded, milline on juhtimisstruktuur ja vägede vajadused ning et seda harjutatakse regulaarselt toimuvatel õppustel.
Ühendkuningriigi juhitud pataljonilahingugrupp oli ja on lahingvalmiduses üksus, mis integreeriti Eesti 1. jalaväebrigaadi koosseisu. NATO liitlasüksuste eesmärk oli saata heidutussignaal, kuid samas olla ka nö päästikuks („tripwire“) tugevdusvägedele. See võimaldas esimest korda taasiseseisvumise ajast alates harjutada konkreetse Eesti kaitseks määratud üksusega planeerimist ja koostegutsemist.
Ehkki NATO ja liitlased demonstreerisid tänuväärset poliitilist ja sõjalist kiirust heidutushoiaku tugevdamisel Eestis ja NATO idatiival laiemalt, siis aastakümneid toimunud Venemaa sõjalise ohu alahindamine ja sõjalise kaitse alarahastamine oli jätnud oma jälje. Euroopas sõjaks valmistumise kollektiivkaitse kultuur, kogemus ja vajadus olid unustatud. Ehkki NATO tajus vajadust kaitseplaanide ja operatiivplaneerimise järele, ei olnud see toetatud võimeplaneerimise poolt (NDPP – NATO Defence Planning Process). Tegeliku sõjalise vajaduse ja poliitilise valmiduse vahel neid eesmärke saavutada valitses ebakõla.
Eesti ja NATO valmistuvad Venemaa sõjaliseks agressiooniks
2021. aasta detsembris esitatud Venemaa ultimaatumid NATO-le ja Ameerika Ühendriikidele ning 2022. aasta 24. veebruaril alanud Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu näitasid otseselt, et Venemaa on sõjaline oht Eestile ja NATO-le ning et allianss vajab reaalseid ja võimetega tagatud kaitseplaane, mis on lahti planeeritud strateegilisel, operatiivsel ja taktikalisel tasemel ning mis lähtuksid tõkestusheidutuse põhimõtetest.
Uues julgeoleku reaalsuses otsustas Eesti iseseisva kaitsevõime kiirendatud arendamiseks määrata kaitseinvesteeringute miinimum baastasemeks 3%.
Võimete arendamise kontekstis jõuti sõjalises mõttes uue loogilise hüppeni. Kui seni tegeleti sellega, et Eesti Kaitseväel oleks relvastus ja varustus Eestis lahinguid vastu võtta, siis täiendavad kaug- ja täppislöögivõimed tagavad, et Eestil on võimalik lahingutegevus viia Eesti territooriumilt väljapoole ning tekitada vastasele sisulisi strateegilisi dilemmasid.
Seega otsustati suurendada sõjaaja koosseis ligi 44 000 võitlejani; arendada välja I diviis; suurendada üksuste tulejõudu süvalöögi võime välja arendamisega; hankida keskmaa õhutõrje süsteemid ja prioritiseerida ennaktempos laskemoona varude märkimisväärset suurendamist; ning arendada välja Balti kaitsevöönd. Võõrustajariigi panustamise koorma (HNS – Host Nation Support) täitmist jätkatakse vastavalt NATO kaitseplaanide ja liitlaste vajadustele ning väljaspool iseseisva kaitsevõime arendamise eelarvet.
2022. aasta Madriidi tippkohtumise raames otsustasid Ameerika Ühendriigid Eestis taastada alalis-roteeruva maaväe kohaloleku, mille raames paigutati Tapale HIMARS üksus ning Võrru 2. jalaväebrigaadi juurde pataljoni-suurune üksus.
Eelkõige Eesti eestvedamisel kiideti NATO-s heaks nn modernne lävekaitse (Forward Defence). Kollektiivkaitse muutus taas NATO kõige olulisemaks põhiülesandeks, sest Venemaa sõjalist rünnakut NATO vastu ei saa enam välistada.
Sellest tulenevalt kinnitati 2023. aasta Vilniuse tippkohtumisel NATO uued regionaalsed kaitseplaanid. Ühtlasi seadsid liitlased endale ka eesmärgi muuta need kaitseplaanid rakendatavaks selliselt, et NATO on võimeline kaitsma iga liitlast esimesest sentimeetrist.
Kaitseplaanid on rakendatavad eelkõige siis, kui need on lahti planeeritud strateegiliselt tasemelt taktikaliseni; plaanide elluviimiseks on liitlased taganud vajaliku arvu vägesid; sõjaline juhtimine on selgelt kokku lepitud ning NATO Euroopa vägede ülemjuhatajal on vajalikud juhtimisõigused kiiresti tegutsemiseks. Lisaks toetavad plaanide rakendatavust logistiline tugi ja nende läbiharjutamine õppustel. Kõige kriitilisem nendest valdkondadest on võimearendus, mis omakorda määrab ära ka kaitseinvesteeringute vajadused.
Lähtuvalt kaitseplaanidest on NATO vägede ülemjuhataja (SACEUR – Supreme Allied Commander Europe) töötanud välja vajalikud vägede- ja võimevajadused, mis on liitlasriikide poolt tervikuna heaks kiidetud. Esmakordselt pärast Külma sõda on 2024. a alanud NATO võimeplaneerimise uus tsükkel otseselt seotud operatiivplaneerimisega ehk lähtub Venemaa pikaajalisest ja vahetust ohust ning kaitseplaanide jaoks vajaminevatest võimevajadustest. Lõplikult kiideti vastavad võime-eesmärgid riikidele heaks enne NATO Haagi tippkohtumist 2025. aastal.
Uued väe- ja võimevajadused on suuremad kui hetkel NATO liitlastel olemasolev. Selleks, et kokku lepitud kaitseplaanid reaalselt ellu viia, tuleb vägede ja võimete välja arendamiseks märkimisväärselt rohkem investeerida.
Vilniuse tippkohtumisel kinnitati 2% NATO liitlaste kaitsekulude miinimumtasemena. NATO Haagi tippkohtumisel lepiti kokku, et liitlased peavad 2035. aastaks saavutama 5% kaitsekulutuste taseme 2035, millest vähemalt 3.5% peab olema eraldatud sõjalisele kaitsele. Julgeoleku tugevdamiseks teeb Eesti kiirendatult suuremaid pingutusi iseseisva kaitsevõime tugevdamiseks, panustades alates 2026. aastast riigikaitsesse vähemalt 5% sisemajanduse koguproduktist, millele lisanduvad investeeringud laia riigikaitsesse.
2026. aastal valmistub Eesti iseseisvalt ja koos liitlastega, poliitilis-strateegiliselt kuni sõjalis-taktikalise tasandini, Venemaa võimalikuks rünnakuks NATO vastu.
Tulevikku vaadates
NATO kollektiivkaitse, Eesti ülimuslik julgeolekugarantii, on töötanud veatult enam kui 75 aastat. Eesti on selle töökindluse tagamisse panustanud enam kui 20 aastat. NATO kollektiivkaitse, nagu Eesti riigi julgeolek, seisab sama tugevalt edasi vaid siis, kui nii meie kui liitlased teevad ära oma iseseisva kaitsevõime arendamise kodutöö (NATO Artikkel 3) ja vastane on veendunud, et kõik liitlased seisavad kollektiivselt iga liitlase eest (NATO Artikkel 5).
Venemaa süvenev agressiivsus ja elluviidav uus sõjaväereform, Euroopa puudujäägid sõjalises võimekuses, Ameerika Ühendriikide põhitähelepanu nihkumine India ja Vaikse ookeani piirkonda ning globaalse julgeolekukeskkonna ebastabiilsuse järkjärguline intensiivistumine seavad Eestile ja laiemalt NATO-le strateegilisi väljakutseid. Euroopa ja Ameerika Ühendriigid peavad aga aina enam vaatama Vene Föderatsiooni vastasseisu toetatuna Iraani, Põhja-Korea ja Hiina poolt.
Selleks, et Eesti julgeolek oleks tagatud pikaajaliselt; et Euroopa terviklikkus, vabadus ja rahu püsiks; ning transatlantiline julgeolek seoks ja ühendaks ka tulevikus Euroopat Ameerika Ühendriikidega, tuleb sõjalise kaitse tagamiseks ja arendamiseks, nii iseseisvalt kui kollektiivselt, hoida kinni olulistest põhimõtetest ning teisalt teha uusi, ohule vastavaid otsuseid, mis Ukraina sõja lõppemisel tugevdaksid Eesti julgeolekut. Liitlaste ja partnerite jätkuv tegevus Venemaa agressiooni vastu ning õiglase ja kestva rahu kehtestamiseks Ukrainas määrab Euroopa ja Eesti julgeolekukeskkonna järgnevateks kümnenditeks.
Sõjaline kaitse
Sõjalise kaitse eesmärk on ennetada sõjalisi ohte, vajaduse korral riiki edukalt kaitsta ning sõda võita. Võidu eeldusteks on võitlustahe, ressursid ja õigeaegne volituste tagamine sõjapidamiseks. Et heidutada vastast sõjalist konflikti alustamast, võtab Eesti tugevdatud kaitsehoiaku, mis tugineb iseseisvale kaitsevõimele ja kollektiivkaitsele. Eesti sõjalise kaitse korraldus lähtub demokraatliku tsiviiljuhtimise põhimõttest.
Selleks, et heidutus oleks veenev, peab NATO olema valmis viivitamatuks kollektiivseks kaitsetegevuseks. NATO tugevdatud kaitsehoiak alliansi idatiival peab lähtuma tõkestusheidutuse ja lävekaitse põhimõttest, mille eesmärk on veenda agressorit, et tema eesmärkide saavutamine sõjaliste vahenditega on võimatu. Veenev tõkestusheidutus koosneb Eesti enda tugevast kaitsevõimest, sellega integreeritud liitlaste lahinguvõimelisest kohalolust ja määratud tugevdusüksustest. Seda toetavad toimiv juhtimisstruktuur, eelpaigutatud varustus, kvaliteetsed kaitseplaanid ja regulaarsed õppused nende läbiharjutamiseks. Veenva heidutuse aluseks on nii konventsionaalne kui ka tuumaheidutus.
Eesti sõjaline kaitse on üles ehitatud aktiivkaitse põhimõttel, mille kohaselt rakendatakse vastase jõudude vastu aktiivseid meetmeid mis tahes vormis rünnaku ärahoidmiseks või takistamiseks või rünnaku tõhususe vähendamiseks. Eesti lähtub arusaamisest, et Balti riigid on üks operatsiooniala.
Liitlaste panus terviklikku NATO kaitselahendisse Eestis ja teistes Balti riikides ning liitlaste sõjaline kohalolek on oluline osa sõjalisest kaitsest. Eesmärk on liitlaste järjepidev ja planeeritud ning varudega kindlustatud sõjaline kohalolek Eestis ning suutlikkus tegutseda koos Eesti üksustega. Eesti tagab koos liitlastega liitlasvägede vastuvõtmiseks ja sõjaliseks liikuvuseks vajaliku ja nõuetekohase taristu ning kindlustab vastuvõtva riigi toetuse ja väljaõppealad rahu, kriisi ja sõja korral.
Eesti kaitsevõime tugevdamiseks arendame sõjalisele nõuandele tuginedes, kiirendatult ja täies mahus välja sõjalised üksused, mis on mehitatud, välja õpetatud ja regulaarselt harjutanud, varustatud, relvastatud ja varudega kindlustatud. Selleks arendab Eesti üksusi, mis on suutelised vastast purustama maal, merel, õhus ja küberruumis.
Eesti sõjalise kaitse tõhusaks planeerimiseks ja ohtude ennetamiseks on oluline olukorrateadlikkus, võimalikult varajane eelhoiatus, võimekas luure ja vastuluure ning liitlastega ühine ohupilt. Eelhoiatus toetab õigeaegset otsustamist ja otsuste kiiret elluviimist, mis on esmatähtis nii valmisoleku suurendamisel kui ka kogu riigi ohule vastamiseks ettevalmistamisel.
Kaitseväe valmisoleku eesmärk on tagada iga päev juhtimisvõime, üksuste valmidus ja olukorrateadlikkus minimeerimaks vastase tegevusvabadust kõikides sõjapidamise domeenides. Kaitsevalmiduse kõrgendamine võimaldab tagada efektiivse vastuse destabiliseerivatele tegevustele ja ennetada konventsionaalset üllatusrünnakut. Selleks kindlustatakse võimalikult vara Kaitseväe ja liitlaste tegevusvabadus, sealhulgas vajaduse korral regionaalses operatsioonialas Balti riikides ning Läänemerel. Mobilisatsioonisüsteemi tõhustamiseks korraldab Eesti regulaarselt õppekogunemisi ja lühikese etteteatamisajaga lisaõppekogunemisi.
Ajateenistus on peamine vahend reservüksuste komplekteerimiseks ja lahinguvalmiduse hoidmiseks, samuti värbamisväli tegevväelaste leidmiseks. Kaitsevõime parandamiseks suurendab Eesti tegev-, aja-, reserv- ja vabatahtliku teenistuse atraktiivsust ning naiste osalust.
Kaitseliit kui vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon osaleb riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamises ja julgeoleku tagamises.
Kaitsevägi vajab riigi sõjaliseks kaitseks tsiviilsektori toetust. Tsiviilsektori toetuse eesmärk on tagada sõjalise kaitse tõhus käivitumine ja toimimine.
Eesti kaitse alustalaks on ühiskonna kõrge kaitsetahe, mille eeldusteks on füüsiline ja vaimne suutlikkus, oskused, vajalik varustus ja kogemus. Nende eelduste edendamine on valdkondade ülene jõupingutus, millesse panustab muu hulgas riigikaitseõpetus, mis parandab noorte teadmisi riigikaitse korraldusest, elanikkonnakaitsest ja kriisikindlusest. Eestis väärtustatakse riigikaitsjaid ning inimeste, erasektori ja laiema ühiskonna panust riigikaitsesse. Selle kindlustamiseks laiendab Eesti inimeste teadlikkust sellest, kuidas igaüks saab riigikaitsesse panustada nii sõjaliselt kui ka mittesõjaliselt.
Eesti kaitsetööstus on osa riigikaitsest ning panustab majandusarengusse ja innovatsiooni edendamisse, suurendades seeläbi riigi kaitsevõimet.
Liitlaste julgeoleku tugevdamiseks osaleb Eesti kollektiivkaitse- ja muudel rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel. Operatsioonid toetavad rahvusvahelist julgeolekut, neil osalemine on panus liitlassuhete ja koostegutsemisvõime arendamisse ning annab Kaitseväele väärtusliku kogemuse.
Viimati uuendatud 22.09.2026
