Esitletakse ka Johan Laidoneri tegevust Riigikogu liikmena, ülemjuhatajana aastatel 1934–1940 ja avaliku elu tegelasena. Eraldi käsitletakse tema perekonda ja kodusid Tallinnas Õllepruuli tänaval ja Viimsi mõisas ning vangipõlve Venemaal.
Näituse osaks on Johan Laidonerile Eesti Vabariigi ja teiste riikide poolt annetatud teenetemärkide kollektsioon, mis 2004. aastal Ameerika Ühendriikidest Eestisse tagasi toodi, eksponeeritakse ka kindral Laidonerile kuulunud esemeid.
Kaitseminister Jaak Aaviksoo ütles näitust avades, et vahel unustame end Eesti iseseisvumisest kõneledes ajaloolistesse abstraktsioonidesse, rääkides sobivate tingimuste tekkimisest, mis võimaldasid Eesti Vabariigi sünnil teoks saada.
„Ometigi peaksime tegelikult rääkima ka nendest reaalsetest inimestest, kes Eesti eest nii relva kui sulega võideldes lõpuks karmi hinda maksid. Selliste inimeste seas seisab sirge seljaga Eesti ajaloo suurkuju kindral Johan Laidoner,\" ütles kaitseminister.
Aaviksoo sõnul peaks Johan Laidonerist kui Vabadussõja võitjast ja sümbolist olema midagi, mida on kuulda ja näha üle terve Eestimaa.
„Vabadussõja kangelased on tänase päeva ja veelgi enam tuleviku seisukohalt fundamentaalse tähendusega. On karm tõde, et tõeliselt vaba saab olla ainult inimene, kes oma vabaduse nimel on valmis kõik ära andma,“ sõnas kaitseminister.
Kindral Johan Laidoner (1884–1953) oli Eesti Sõjavägede ülemjuhataja Vabadussõja ajal. Aastatel 1920–1929 oli ta Riigikogu liige, esindas Riigikogu väliskomisjoni liikmena Eestit rahvusvahelistel konverentsidel ning oli Rahvasteliidu eriesindajaks Iraagi ja Türgi vahelise Mosuli konflikti vahendamisel.
Pärast autoritaarse valitsemiskorra kehtestamist 1934. aasta märtsis kutsus Konstantin Päts kindral Laidoneri uuesti Sõjavägede Ülemjuhatajaks. 1940. aasta suvel, pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt, vahistasid siseasjade rahvakomissariaadi ametnikud Laidoneri ja viisid koos abikaasaga Venemaale, kus ta 1953. aasta märtsis Vladimiri vanglas suri.
